Eduard Vilde

Vilde kõndis kogu aeg omast ajast pisut ees. Vabaabielu pooldav, inim- ja naisteõiguste eest seisev ning ühiskondlikku sallivust ja tolerantsust toonitav Vilde sobinuks 20. sajandi alguse asemel pigem 21. sajandisse. Pole siis ime, et tollase kodumaa vaimne ruum jäi kirjanikule vanamoodsaks ja sumbunuks. Vilde vajas suurlinliku õhku ja arenenud maailma kultuursust. Ta vajas Euroopat! Just peamiselt nendel põhjustel on Vilde pea 20 aastat oma elu eri perioodidel elanudki võõrsil. Selle aja sisse mahtus ka 11 heitlikku ja keerulist pagulas-aastat. Kõik see kogemus vormiski Vildest meie esimese tõelise eurooplase!

Pärast pikast pagulusest naasmist 1917. a sukeldus Vilde kogenud maailmakodanikuna siinsesse poliitikasse. Temast sai aktiivne sotsiaaldemokraat ja Tallinna Linnavolikogu liige. See oli aeg, mil iga andekas intelligentse inimene pidi panustama kaua unistatud oma riigi ülesehitamisesse ja säilitamisesse. Vilde palgati Eesti Vabariigi diplomaatiliseks esindajaks Saksamaale (1919-1920). „ Missioon“ riigi hüvanguks sel pöördelisel ajal tuli enda loomingu ja tervise arvelt. Hiljem poliitikast taandunud Vilde jäi elu lõpuni üheks tuntumaks demokraatia mõtte saadikuks Eestis. Teraselt jälgis ta riigi arengut ja ikka ja jälle reageeris väärnähtuste, ebakultuursuse, korruptsiooni ja rahvale puru silma ajamise peale.

Väsimatu tõe, õiguse ja inimlikkuse eest seisnud Vilde on üks suurimad 20. sajandi intellektuaale Eestis.

Eduard Vilde on esimene eesti kirjanik, kes 1929.a sai Tartu Ülikooli audoktori tiitli (dr. phil. h. c.). Paradoksaalsel kombel ühtegi ülikooli hilisem doktorikraadiga kirjanik lõpetanud pole.