Eesti Kirjanike Muuseumide Ühingu õpireisid Portugali toimusid kahel perioodil: 7-12. oktoobril 2024 ning 13.-18. oktoobril 2025 Erasmus+ projekti 2024-1-EE01-KA122-ADU-000241672 “Muinasjutud ja kirjandusklassika

kultuuride ühendajana” raames. Õpirändel käis 15 eesti kirjaniku muuseumi töötajat.

Meid vastuvõttev organisatsioon oli Casa Fernando Pessoa/Fernando Pessoa muuseum.

Õppekäikude programmid olid tihedad. Meie peamine eesmärk oli töövarjutamine Pessoa muuseumis, teemaks kirjandusklassika, lugemine, muuseumi osalemine kogukonnatöös, haridusprogrammid, turundamine jm. Töövarjutamise alla kuulusid mitmed väljasõidud, käigud teistesse kirjanike muuseumidessse, kirjandusliku linnaruumi avastamine jm.

Casa Fernando Pessoa ja Fundação José Saramago

Pessoa muuseum asub Rua Coelho da Rocha tänaval, majas, kus Fernando Pessoa elas aastatel 1920-1935 ning on märgiline, et muuseum avati seal kirjaniku surma-aastapäeval, 30. novembril 1993. aastal. Läbi kolme korruse kulgev püsiekspositsioon, mis tutvustab kirjaniku kirevat elulugu ning loomingut, oli EKMÜ grupile äärmiselt inspireeriv. Pessoa heteronüümide kasutamisele on pühendatud tervelt üks korrus!

Meid võttis vastu Ricardo Nunes, kes rääkis muuseumi igapäevatööst, haridusprogrammidest, eraraamatukogust ning Pessoa muuseumi püsinäituse ülesehitusest ja kontseptsioonist. Suurt huvi ja uusi mõtteid saime ligipääsetavuse osas. Pessoa muuseum on sel teemal lausa eesrindlik. Neil ei ole arvestatud mitte ainult pimedate või liikumispuudega inimestega. Eraldi hoiatuskaardid on ka eriti tundlikele inimestele – kaardi pealt näevad nad, millises muuseumi osas võib olla häirivaid helisid või liiga tugevat valgust vmt. Samuti on iga laupäev pühendatud ühele erivajadusele – eraldi giidituurid kuulmisvaegusega inimestele, nägemispuudega inimestele, liikumispuudega inimestele ning eriti tundlikele inimestele. 

“Kindlasti peaksime saadud eeskuju rakendama ka meie kirjanike muuseumides, sest kõige otsesemal moel lisab see ligipääsetavust kirjandusklassikale.” Maarja Vaino, Tallinna Kirjanduskeskus. 

„Eriti avaldasid muljet Pessoa muuseumi muuseumitunnid. Näiteks olid muuseumitöötajad rändtunni jaoks loonud imetoreda kaasaskantava kummuti, mille igasse sahtlisse oli peidetud killuke kirjaniku põnevat maailma.“ Mari Vapper, Tallinna Kirjanduskeskus

EKMÜ liikmetel oli võimalus töövarjutada ka José Saramago sihtasutuse (Fundação José Saramago, mis asub Lissaboni Muuseumi Casa dos Bicos ruumides ) direktorit Sérgio Machado Letriat tema igapäevatööl. 

Letria rääkis José Saramago loomingust ja elust ning tutvustas asutuse igapäevatööd Saramago kirjanduspärandi säilitamisel. Osalejatel avanes võimalus lisaks näituse ruumidele külastada uurijatele mõeldud ruume ja konverentsi- või seminariruume, ühisürituste ja suuremate sündmuste jaoks kujundatud pööningusaali, tagatubasid ning hoolikalt kureeritud muuseumipoodi. Töövarjutuse jooksul selgitas Saramago muuseumi direktor meile asutuse peamiseid tegevusvaldkondi, rahastuse- ja turunduse probleeme küllaltki väikesel kultuuriareenil, digiteerimise ja konserveerimisega seotud edasiminekuid ja küsimusi ning põhilisi väärtusi ja seisukohti, millest asutus lähtub. Tagasihoidlik rahastus riigilt ja omavalitsuselt on sarnaselt eesti kirjanikemuuseumidele tinginud olukorra, kus peamiseks sissetulekuallikaks on erinevad projektitulud, erasektori toetused või annetused. See annab omakorda põhjust tegeleda paralleelselt paljude erinevate töödega ning leida pidevalt uusi viise, kuidas kaasata külastajaid. Lisaks ekskursiooniprogrammile töötab Saramago sihtasutus tihedalt Lissaboni haridusasutustega ning võõrustab suurt hulka teadlasi ja uurijaid. Teadustöö ja publikuprogammide läbipõimitus iseloomustab Saramago elutöö näitust, mis on omapäraselt üles ehitatud teosepõhiselt. Näituse tekstid olid peamiselt portugalikeelsed; see on taotluslik ning Saramago tahe – et väike maa, aga suur kirjandus ja keel.

Kohale lisas erilist aurat ka teadmine, et maja ees oleva oliivipuu alla on raputatud Saramago tuhk.

“Teosepõhine põhinäituse ülesehitus Saragamo muuseumis on küllaltki unikaalne kogemus.” Tiina Lipp, Tallinna Kirjanduskeskus

“Saime inspiratsiooni edukate ja kaasahaaravate haridusprogrammide ja põnevate projektide jaoks. Muljet avaldas kindlakäeline suund tehnoloogiauuenduste ja digilahenduste poole.” Hegely Klaus, UTKK

Kirjandus linnaruumis 

Casa dos Bicos lähedal asub maailma vanim jätkuvalt töös olnud raamatupood Livraria Bertrand Chiado (asutatud 1732) ning kirjanduslikult olulise tähtsusega kohvik Café A Braisleira, kust leidsid inspiratsiooni portugali kirjandusklassikud Fernando Pessoa ja Almada Negreiros. Sellele viitab ka kohviku ees olev pronksist Fernando Pessoa kuju, loodud skulptor Ladoa Henriquesi poolt 1988. aastal. Lähedal asub ka teise portugali kirjaniku, väga tuntud klassiku Luís de Camões’ monument, kelle luulet oskab pea iga portugallane peast tsiteerida. Pessoa muuseumis räägiti meile, et kuna linnaruumis asub see monument niivõrd kesksel kohal ning on suunatud kõrgusesse, siis Pessoa monument kavandati meelega n-ö tänanurka, kohvikuuse, lihtrahva tasandile. 

Samuti käisime meie Telliskivi meenutavas piirkonnas, kus asub muljetavaldav raamatupood Livraria Ler Devagar. Üleüldse jäi raamatupoode ning lugevaid inimesi omajagu silma. Turistidele mõedud meenepoodides leidis palju Pessoale viitavaid meeneid (särgid jm), samuti turundaati Lissaboni üht ikoonilist toodet – sardiine – raamatupoe kujundusega poodides. Peame end küll raamaturahvaks, kuid kirjandus oli Portugali linnaruumis märksa selgemalt esil. 

Hargnemised Lissabonit välja

Meie kirjanike muuseumide töötajad said mitmeid võimalusi kogeda kirjanduslikke paiku ka pealinnast väljaspool. 

Neist üks suurim ja võimsam oli terve pika päeva kestnud väljasõit Obidosesse, kus toimub Portugali suurim kirjandusfestival – seda külastab kümne päeva jooksul umbes sada tuhat inimest. Korraldajad võtsid meid käekõrvale ning käisid meiega läbi nii Obidose kirjanduslinnaku kui ka festivali korraldamise üksikasjad. Saime osa ka erilisest sündmusest – just sel päeval avati festivali raames koostööprojektina sündinud laste kirjanduspark, mille kontseptsiooni ja ülesehitusega saime sealsamas kohe ka tutvuda. 

“Obidose kirjandusfestivalil Folio võis efektselt kogeda, et kirjandusklassikute mõjuvaldkond on laiem kui ainult kirjandus. Seda kinnitas hulk eriilmelisi sündmusi linnaruumis. Lisaks olid huvitavalt ja hästi kasutusele võetad ea- ja/või erivajadusi arvesse võtvad meetodid ja ideed. Nende seas oli selliseid, mida saaks ka Eestis ellu viia. Näiteks lugemispark lastele.” Anneli Leinpere, Tallinna Kirjanduskeskus

“Väga julgustav oli näha väikese kindluslinna Obidose kirjandusfestivali, sest Kuressaare on samuti kindlusega linn, kuid seni kirjandusfestivalita. Juba aga olen tiimis, millega järgmiseks sügiseks Kuressaare kirjandusfestivali plaanime.” Merit Karise, Aavikute muuseum

Samuti avanes õpirändajatel võimalus käia UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvat Jerónimose kloostris, kus puhkavad rahvuskirjanikud Luis de Camões ja Fernando Pessoa, ning kirjandusliku väärtusega Belémi tornis. Muljet avaldas ka mälestusmärk Padrão dos Descobrimentosele ning äramärkimist vajab kindlasti ka antiikkunsti muuseum ja raamatukogu (Museu Nacionale de Arte Antiga), kus Eça de Queiros kirjutas oma kuulsa teose „Os Maias“. 

Väiksemate gruppidena tehti väljasõite ka teistesse kohtadesse, et koguda võimalikult palju erinevaid muljeid ning neid siis omavahel jagada. 

Nii läksid ühel päeval osad töövarjutajad juhendajaga Sintrasse, mis on erilise tähtsusega just portugali romantismikirjanduses. Sellest on kirjutanud või muul moel inspiratsiooni ammutanud väga paljud kirjanikud, näiteks Eça de Queiros, Almeida Garret või Alexandre Herculano, samuti Lord Byron, Robert Southey ja H. C. Andersen. Sintrast kujunes 19. sajandil Euroopa romantistliku arhitektuuri keskus, millest annavad ka aimu mitmed paleed, katedraalid ja pargid. Sintra ja Cascais vahele jäävas väikelinnas Estoril asub Palácio Estoril Hotel või varjunimega Casino Royale, kust on alguse saanud Ian Flemingu kuulsad James Bondi lood. 

Väiksem grupp tegi väljasõidu Portosse, kus üheks tähtsamaks kirjanduslikuks maamärgiks on saanud raamatupood Livraria Lello. Tegemist on ühe maailma ilusaima raamatupoega (Lonely Planet paigutab selle maailmas 3. kohale). Aga vähem tähtis pole see, et pood on seotud J.K.Rowlingu ja Harry Potteri-lugudega.  Enne kui J. K. Rowling “Harry Potteri” kirjutas, elas ta mitu aastat Portos ja õpetas inglise keelt. Rowling külastas Livraria Lellot sageli, ja  inspireerus raamatupoe vanast, uhkest trepist ja selle suurejoonelistest detailidest. Porto on Rowlingu tuntuse hästi ära kasutanud. Raamatupoodi tuli pilet ette osta, niisama seda külatada ei saanudki (meil oli kõik õnneks ette valmistatud). Lisaks saab Porto linnaruumi avastada mitmete Rowlingu-radade kaudu, mida saab äpina telefoni laadida, kuid samamoodi on olulisi autoreid, kelle jalajälgedes seala käia veelgi. Nii et kokkuvõttes jäi meil aega puudu kõigi radade läbimiseks, kuid saime hea kogemuse ja õppetunni, kuidas sellist omal käel tehtavat kirjanduslikku linnatuuri n-ö turisti seisukohast läbi teha ning tegija poolt üles ehitada. 

“Nutikas ja õigeaegne turundus teeb imesid (Obidose külastatavuse mitmekordistamine – “vetsupeatuse linnast festivalimekaks” või “Just siin hakkas J,K.Rowlingu peas hargema lugu Harry Potterist” ja nii saabki raamatupoodi sisenemiseks pileteid müüa.” Tiina Lipp, Tallinna Kirjanduskeskus

Kokkuvõte 

Neli päeva tihedat programmi andis palju mõtlemisainet ning meie projekti seisukohalt saime hindamatu sissevaate meie jaoks kauge kultuuri sisemistest toimemehhanismidest. Raamatud ja kirjandusklassika on Portugalis

kõrgelt hinnatud. Raamatud on linnaruumis nähtavalt esil, tuntud luuleklassikat teatakse peast, lugemine on tõusutrendis. Samas seisavad Portugali kirjandusmuuseumid silmitsi mitmete väljakutsetega, näiteks kuidas kindlustada väikerahvaste kirjandusklassikute püsimajäämine või kuidas tutvustada sealset kirjakultuuri rahvusvahelisele publikule. Need küsimused on äärmiselt sarnased ka eesti kirjanikemuuseumidele, mille külastajaskond on väiksem ja ühekülgsem kui Portugali oma. 

Põnevad ja laiahaardelised haridusprogrammid hõlmasid erinevaid õppeastmeid ja näitasid paindlikkust gruppide individuaalsete soovide täitmisel. Kindlasti on märkimisväärne Portugali kirjanike muuseumide jätkusuutlik töö sise- ja välisriiklike ühisprojektide puhul. 

Projekt ei andnud suurepäraseid kogemusi ja inspiratsiooni mitte üksnes töövarjutamiselt, vaid hinnaline oli ka õppimine EKMÜ liikmete vahel.

Mitmed head kogemused Portugalist ja Taanist on juba rakendatud meie muuseumide edasi arendamisse. Õppisime ka, kui oluline on koostöö kohaliku kogukonnaga ja võimaluste loomine erinevate erivajadustega inimeste muuseumikülastuste võimaldamiseks.