Õpireis Hollandisse

Erasmus+ projekti “Kirjanike muuseumid kogukondade sidustajana” kolmas õpiränne viis Hollandisse. Aprilli keskpaigas (18.-22. aprillil) sõitsid nelja erineva kirjaniku muuseumi töötajat töövarjuks Haagis asuvasse Hollandi Kirjandusmuuseumisse. Haagi keskuses asuv muuseum on pühendatud hollandi kirjandusele ja peaaegu kõigile hollandi kirjanikele ja illustraatoritele. Muuseumil on muljetavaldav arhiiv käsikirjade, kirjavahetuste, lasteraamatute illustratsioonide, portreede, fotode ja paljude muude unikaalsete dokumentide ja esemetega. Arhiiv on kättesaadav ka uurijatele, ajakirjanikele, biograafidele.

Meie viibimine muuseumis oli väga tiheda ajakavaga. Meid võtsid järjest vastu kõikide muuseumi osakondade juhid, kes rääkisid ülima põhjalikkusega muuseumi tegevustest, pöörates erilist tähelepanu ka meie projekti teemale – kogukondade kaasamisele.

Erilist huvi pakkus selles osas muuseumi vastvalminud uus püsinäituse osa, mis on suunatud keerulisele vanusele, 11-16 eluaastat. See on vanus, mil noored võõranduvad lugemisest, sageli satuvad pahede või vaimse tervise probleemide küüsi. Uus püsinäitus oli seetõttu üles ehitatud just probleemsete noortele mõeldes, kujunduselemendid imiteerisid tänavaelu ning näitus kandiski pealkirja “Backstreet”.

Näituse idee oli olla eelkõige kaasav erinevate teemade ja tegevuste kaudu – näiteks fantaasia- ja ulmekirjandus oli pandud põgenemistuppa – tuli lahendada ulmekirjandusega seotud ülesanne, et ruumist pääseda. Armastusega seotud kirjandus oli paigutatud limusiini, kus sai erinevate kirjandusteoste abil leida endale sobiva kaaslase jne. Meie jaoks jäi küll pisut õhku küsimus, kuidas see näitus võiks mõjuda intelligentsematele noortele. Enne meid oli näitusel käinud ainult testgrupp, seega leppisime kokku, et jääme huviga ootama näituse praktilist ja pedagoogilist mõju – kuidas see noorte hulgas vastu võetakse, kas see aitab tuua noori kirjanduse ja lugemise ning hollandi kultuuri juurde

Ka ülejäänud püsinäitused ja näitused olid väga hoolikalt läbi mõeldud just vanuselisest aspektist. Muuseum lähtus arusaamisest, et kõige suurem potentsiaal inimesteni on jõuda erinevas vanuses laste kaudu – perekonnad on kogukonna kõige aktiivsemad ja laia kandepinnaga liikmed. Näitused olid üles ehitatud didaktiliselt läbimõeldult, alates beebidele mõeldud näitustest, kus ruumi toodud raamatumaailmades saab ringi liikuda ja kõike katsuda – esimesed mälupildid jätavad ju kõige sügavama jälje – kuni eeltäiskasvanuealistele mõeldud näitusteni välja. Leitakse võimalusi jõuda noorteni läbi mängude ja põnevuse just neid haaravate keskkondade kaudu, sidudes sel moel kokku näiteks erinevate kirjandusteoste karakterid ja tegevuskohad ehk hüpatakse ühest loost teise või kolmandasse. 

Häid näiteid saime ka suhtluses kirjanike kogukonnaga, kelle käsikirjade, autoriõiguste ja pärandiga muuseum tegeleb. Muljet avaldas muuseumi erinevate tegevuste pikaajaline strateegiline mõtlemine – näitused, kogumistöö, turundus jm on läbi mõeldud ja omavahel põimitud ning peab silmas aastatepikkusi perioode, mitte ei tegele n-ö üksikjuhtumitega. Muuseumi plaanidesse kuulub ka uue maja soetamine ning teise kohta kolimine, rahastajate kaasamine erasektorist jm. Väga ulatuslik töö oli ära tehtud kogude kättesaadavaks tegemisel virtuaalnäituste kaudu. Veetsime muuseumi erinevates osakondades pikalt aega ning saime lisaks uutele teadmistele ning heade praktikate tundmaõppimisele ka soojad kontaktid muuseumi juhi ning töötajatega, kellega leppisime juba kokku järgmisi kohtumisi. Hollandis olles soovisime kindlasti ära käia ka mitmes Hollandi kirjandusega seotud kirjanduslikus paigas, millest üks huvipakkuvamaid oli Poeetide Müür. Luule linnaruumis eksponeerimise vastu on meie enda huvi suur (eriti kuna kaks õpirändel osalejat on seotud Kirjandustänava ideega) ning soovisime näha, kuidas Hollandis on see lahendatud. Poeetide Müür oli siiski väiksem, kui arvasime. See kujutas endast metallpaneelil olevaid nuppe, mida vajutades sai kuulata erinevate tunnustamata luuletajate loomingut. Iseenesest lihtne lahendus ja idee, mida kindlasti saab tänavaruumis rakendada, kuid ei mõjunud ülemäära innovaatiliselt. Heas mõttes jäid aga silma mitmed kirjanike monumendid ja Anne Franke’i tuba (muuseum). Samuti jättis väärika mulje Amsterdamis asuva Riigimuuseumi Cuypers’i Lugemistuba – 2022. aastal on Eestis käimas raamatukoguaasta ning raamatukogude roll kogukondade sidustajana on eeskujuks ka kirjanike muuseumidele.
Huvipakkuv ja meeleolukas oli ka teosepõhine Mouse Museum – raamatutegelaste, ühe hiirepere, maailm on üles ehitatud minimaailmana, mille keskel saavad külastajad liikuda. See tõmbas ligi nii lapsi kui ka täiskasvanuid ja tõestas veel kord, et ka igas suures inimeses elab väike laps ning raamatute juurde saab viia väga erinevaid teid mööda – muuhulgas raamatut sõna otseses mõttes kolmedimensiooniliseks maailmaks ehitades. Kokkuvõttes jäime õpirändega Hollandisse väga rahule. Saime põhjalikud tööpäevad, palju mõtlemisainet, uusi ja häid kontakte ning õhtutundidel ka omavahel päevasündmusi arutades uusi ideid ka Eesti kirjanikemuuseumide-vaheliseks koostööks. Õpirändel käisid Annika Aus (Mati Undi muuseum), Heli Järv (Bett Alveri muuseum), Kadi Kivilo (Juhan Liivi muuseum) ning Maarja Vaino (Tallinna Kirjanduskeskus).