Eesti Kirjanike Muuseumide Ühingu õpireisid Taani toimusid kahel perioodil: 23.-27. septembril 2024 ning 21.-25. aprillil 2025 Erasmus+ projekti Projekt 2024-1-EE01-KA122-ADU-000241672 – Muinasjutud ja kirjandusklassika
kultuuride ühendajana” raames. Õpirändel käis 15 eesti kirjaniku muuseumi töötajat.
Meid vastuvõttev organisatsioon oli H.C Andersen Hus Odenses.
Valisime partneri välja seetõttu, et muuseum on avanud hiljuti täiesti uue kontseptsiooniga püsinäituse, mille käigus tehti ümber lausa linnaruum ning mis lähtub kirjaniku loomingu edasi andmisel ennekõike ruumilisest kogemusest.
Lisaks H. C. Anderseni Husis töövarjuks olemisele oli programmis ka kuningliku raamatukogu töökorraldusega tutvumine ning Kronborgi lossis (nn Hamleti loss) haridusprogrammis osalemine.
H.C Anderseni muuseumis oli meie vastuvõtjaks Niels Bjørn Friis, kes oli nii uue muuseumi loomise juures kui ka praegu selle juhatuse liige ning vastutav turunduse ja kommunikatsiooni eest.
Muuseum avaldas meile muljet oma arhitektuurilise lahenduse ning seda ümbritseva imeliselt aiaga, mis kõik olid osa muuseumi kontseptsioonist: võimaldada külastajal minna Anderseni muinasjutulise maailma sisse.
Meie huviorbiidis oli see, milline töö käib selle pealtnäha tuntud autori ja suurepäraselt toimiva muuseumi taga.
Selgus, et sisuga tegelevaid töötajaid on muuseumis vähe ning nende peal on kogu asutuse töö organiseerimine. See võttis meid omajagu sõnatuks, sest juba rahvusvahelist suhtlust on Anderseni muuseumil tohutult palju. Lepingute sõlmimine ja muu rahvusvaheline suhtlus võtab oluliselt tööaega ja pühendumist. Meid huvitava küsimuse peale, kuidas üks väikekultuur oma muinasjuttude kaudu erinevaid kultuure lähendab, saime teada, et eriti populaarsed on Anderseni muinasjutud Hiinas.
Kuid suhtlus ja Hiinas turundamine on siiski väga erinev sellest, kuidas rääkida Andersenist Euroopas. Meid huvitas, kuidas läheb Andersenil kodumaal. Probleem, et lapsed loevad aina vähem ning muinasjutte enam ei tunta, oli murekohaks ka Anderseni muuseumile. Veelgi vähem kui muinasjutte, teatakse Anderseni muud loomingut. Anderseni arhiivkogud on suured, nendega tegelemine on üks suur töövaldkond. Palju on digiteeritud ning seetõttu saab seda eksponeerida ka muuseumis, kus on eraldi ruumid ajaloolise ainese esitlemiseks mängulisema ekspositsiooni vahel. Andersen ise kartis kõige rohkem, et teda hakatakse tundma kui lastekirjanikku, ent nii on läinud ja pingutama peab selle nimel, et teda sellenagi edasi tuntaks.
Suur valdkond, millega Niels ise tegeleb, on muuseumile rahastuse ja toetajate otsimine. Saime teada, et Taanis – nagu ka Eestis – üldiselt puudub erarahastuse kaasamise traditsioon. Seetõttu tuleb suurem osa rahastusest riigilt. Ometi on vajadus ka ise teenida ning rahastusallikaid leida ning selles osas oleme taanlastega umbes samas seisus. Erinevus on selles, et Anderseni nimi mujal maailmas on siiski kõnekam kui mõne eesti kirjaniku nimi, seega on nt Saksamaalt vm saksakeelsest kultuuriruumist toetuse leidmine kergem. Kuid palju on ka n-ö tühja tööd, kus suhtlust on palju, kuid kokkuvõttes see toetuslepingu sõlmimiseni ei vii. Suhtlus nii meilitsi kui ka telefonitsi on sageli peamine tööpäeva täitev tegevus, kuid osa suhtlust jookseb paratamatult n-ö liiva.
Veel üks suur valdkond, millega saime lähemalt tuttavaks, on mõistagi haridustöö. Nagu paljudes eesti muuseumides, moodustab ka Andersen Husis arvestatava külastajaskonna kooliõpilased, kellele on välja töötatud hulk erinevaid haridusprogramme, kus kasutatakse nutikalt maja ja aia ühiseid võimalusi. Inspireerivana mõjusid elava jutuvestmise õpetamine ja muinasjuttude improvisatsiooniteater. See on just sedasorti tegevus, mille toimimist soovisime näha, et seda ka oma töös rakendada.
Saime läbida ekspositsiooni ka kui nn tavakülastajad. Meil paluti selle kohta anda ka tagasisidet, mida ka tegime.
Püsinäitus on üles ehitatud mänguliselt ja otsekui spiraal. Andersen oli äärmiselt mitmekülgne loojanatuur ning tema loomingulisuse eri aspektidest saime spiraali mööda liikudas huvitava ülevaate. Meeldis, et domineerima jäigi pigem arusaam, et tegu oli äärmiselt loomingulise isiku, mitte spetsiifiliselt lastekirjanikuga. Ideaalis võikski ju kirjanikemuuseum edasi anda arusaama, et kirjanik loob maailmu, mitte trükipoognaid. See oli antud ekspositsioonil ka õnnestunud. Muuseum on palju vaeva näinud, et Anderseni muinasjutud külastajate jaoks ellu äratada. Kasutatud oli lai spekter tehnilisi lahendusi, mida täiendas fantaasiarikas sisu ning osav fookuspunktide muutmine. H.C. Andersen autorina mõjus pisut nagu uinuv kaunitar selle kõige keskel – muuseumi fookus ei ole autori elulool, elamusi ja teavet pakutakse läbi Anderseni enda loodud juttude, läbi tema kunsti ja kirjanduse. Ka ajalooline info on esitatud mänguliselt. Selle kõige juures näidatakse ka autori lugu, mille aga iga külastaja peab enda jaoks ise n-ö üles äratama. Kindlasti on see mõtlemisekoht ka meile: kuidas teha veel enam nii, et külalistaja jaoks hakkaks autor (läbi oma loomingu) elama, mitte ei oleks hääl minevikust. Sel teemal tekkis Odenses huvitav võrdlusmoment kõrvaltänavas asuva helilooja Carl Nielseni muuseumiga, mida samuti külastasime. Seal oli äärmiselt huvitava ja ilusa kujundusega ekspositsioon, mis pühendus märksa enam autori elule ja isikule. Need olid kahtlemata põnevad, ent kuna olime eelnevalt Anderseni maja külastanud, siis jäi Nielseni muuseumis autorikuvand silmnähtavalt domineerima. Andersen Hus suutis läbi autori elu ja loomingu põimimise edasi anda harukordselt ambivalentse pildi.
Üks osa meie programmist oli tutvuda Anderseni kohalolekuga Odense linnaruumis.
On tähelepanuväärne, kuidas linnas on oma kuulsa autori kohaolu osatud ära kasutada nutikate skulptuuride ja monumentide, samuti tänavakunstina. Tervest linnast leiab siit-sealt muinasjuttude tegelaste kujusid, mõistagi on linnas olemas ka kirjaniku enda monument. Taanlased on osavalt ära kasutanud asjaolu, et Andersenist on saanud osa inimeste ühisteadvusest ning teinud selle ka visuaalselt hoomatavaks. See on kindlasti asi, mida ka meil tehakse, aga selle oskuslikke ja kavalaid nippe võiks veel leida. Odense andis mõtteid oma nutikate kohaspetsiifiliste ideedega.
“H.C. Anderseni muuseum Odenses on ainulaadne, kaasaegne ja kogemuslik keskus, kus kirjandus, kunst, arhitektuur ja loodus moodustavad ühtse muinasjutumaailma. See on ränd läbi tunnete, helide, valguse ja loovuse. Väärtuslik kogemus, kuidas muinasjutud aitavad paremini mõista ka tänapäeva maailma” Janne Karu, Palamuse O. Lutsu nim. kihelkonnakoolimuuseum
“Meeldejäävalt on lahendatud perede ja laste võimalus mängida kostüümides poe-, muinasjutu- või talumänge. Iga rahvusvaheline seltskond saab seal toimetada, vajamata tõlget. Sellistest ise toimetamise võimalustest saab eeskuju võtta edaspidises töös.” Liivi Rosenvald, O. Lutsu majamuuseum Tartus
”Anderseni muuseumi väljapanek oli meeldejääv ja eristuv selles mõttes, et pakkus ruumilist ja visuaalset elamust. Digitaalsed heli ja valguse lahendused aitasid fantaasial ja loovusel lennata ning panid Anderseni lood muuseumi külastaja jaoks elama. Tutvusime ka muuseumipoe väljapanekuga. Tõdesime, et Eesti muuseumid on oma toodete väljatöötamisel loomingulisemad ning eripärasemad. Muuseumipoodides müüdi enamalt Hiinas toodetud masstooteid, mis küll toetavad muuseumi teemat, kuid erilisusest jäi vajaka.” Reelika Räim, SA A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel
Taani Kuninglik raamatukogu “Must teemant”
Meie töökogemuse juurde kuulus ka käik Taani Kuninglikku raamatukokku “Must teemant”, kus asub osaliselt ka H. C. Anderseni arhiiv.
Juba raamatukogu nimi ise mõjub ühtaegu ulmeliselt ning samas aristokraatilikult – moodne tehnoloogia ja põlvkondadeülene arhiveerimiskunst on Kuninglikus raamatukogus kaunis sünergias. Tutvusime põhjalikult näitusega “Taani aarded”, mis eksponeeris Taani Kuningliku Raamatukogu kõige väärtuslikumaid säilikuid, alates vanimatest käsikirjadest kuni digitaalse kultuuripärandi märksõnu koondavate materjalideni. Saime avastada eri kollektsioonide pärleid loodusteaduste, filosoofia, kartograafia, muusika ja paljude teiste valdkondade hulgast. Lisaks pakuti sissevaadet tuntud taanlaste eludesse, vaadates näiteks Søren Kierkegaardi kirja oma kihlatule või Hans Christian Anderseni päevikut.
Muljetavaldav on Kuningliku Raamatukogu ambitsioon absoluutselt kõigest Taanis ilmuvast arhiivikoopia lisada – lisaks paberkandjatele ka kogu materjalist, mis Taanis internetivoogu lisandub. Ja nii juba oma algusajast (1648. aasta) peale. Siit mõttekoht, et meie kui eesti kirjanikemuuseumide haldajad, võiksime ka ise veel suurema süsteemse järjepidevusega oma autorite kohta internetivoogu lisanduvaid materjale talletada.
Eriliselt pälvis tähelepanu, kui täpselt oli läbi mõeldud objektide valgustamine. Hämaras ruumis tuli ekspositsioon esile maagiliselt, ent samas soliidselt. Seda tagas piisav ruum eksponaatide ümber ning hästi tehtud ja paigutad kujunduslikud lahendused. Sisukas vestlus sündis teemal, kui palju tuleb rahapuudusel maksta lõivu disaini arvelt. Või loetavuse tõttu maksta lõivu ilusale visuaalile. Nägime head näidet, kuidas saavutada mõlemad aspektid. Nutikalt läbimõeldud mahukad ruudukujulised vitriinid jätsid aaretele piisavalt ruumi – pani taas mõtlema, kui oluline on jätta eksponaatidele piisavalt “õhku”. Mõistagi tekib ruumipuudusel kiusatus vitriin üle kuhjata, mida paraku sageli näeb kitsastes oludes tegutsevates muuseumites (aga mitte ainult neis!). Parimat eesmärki see ei teeni. Taani on ka tuntud disanimaa ka Must Teemant sellist viga ei tee. Kuigi seda võib öelda üldistavalt kõigi meie poolt külastatud asutuste kohta.
Lugejate ja raamatukogus tööd tegevate külastajate jaoks mõeldud ruumides oli hästi läbimõeldud ruumijaotus ning taas vääris tähelepanu meeldiv valgustus, mis ühendas osavalt loomuliku valguse seda toetava kunstvalgusega. Raamatukogu oli külastajatest tulvil, kuid ei tekkinud tunnet ülerahvastatusest. Kahtlemata märk kutsuvast keskkonnast ja heast ruumijaotusest. Kasutatui isekujunduslikult kavalat “saarekeste” loomist, mida ehk ka meil õnnestuks enam rakendada ja mida ka juba siin-seal tehakse.
Tähelepanu pälvis ka Kuningliku raamatukogu nutikas meenetevalik, mis oli võibolla isegi parim kõigist külastatud asutustest, mida õppereisil Taani põhjalikult vaatlesime. Sealsed meened tõestasid, et mäluasutusel ei ole vaja pilku kaugele suunata – parima lahenduse leiab oma kogudest ja autorite pärandist. Saime kinnitust, et oleme olnud oma meenevalikuid tehes õigel teel.
“Anderseni maja ja Kuninglik raamatukogu andsid mõlemad uusi teadmisi, kuidas oskuslikult omavahel ühendada kaasaegset ja vana ning ajaloolist väärtust.” Anneli Leinpere, Tallinna Kirjanduskeskus
“Näitus “Taani aarded” oli kompaktne, ülevaatlik ja suurusugune, mis tutvustas Taani kultuurilist identiteeti ja ajaloolist sügvust. Ei ehmatanud kohe mahuka infoküllusega, vaid avanes kihthaaval. Ekspositsioon oli hoomatav ja ning silmiavardav kogemus igas vanuses, kus sai tutvuda Karen Blixeni ja soren Kierkegardi käsikirjadega, keskaegsete piiblitõlgetega, jm.” Reelika Räim, Vargamäe muuseum
“Kuninglikus raamatukogus (Must Teemant) jäi meelde, kuidas eesmärgipäraselt läbimõeldud arhitektuur (liivakivist põrandad, eriliste akustika muutmise võimalustega kuninganna kontserdisaal, vanasosas maja kandvad talad raamaturiiulite otstes jm) toetab sisu (mida on seal aukartustäratav hulk – 40 miljonit teavikut) eksponeerimist ja kasutamist, tuues nii kirjanduse kui ka kirjandusklassika ligipääsetavaks ja meeldiva keskkonna kaudu kutsuvaks.” Mari Niitra, Liivi muuseum
“Hamleti” loss
Üks päev meie töövarjutamisest hõlmas lisaks Anderseni loomingule näha, kuidas esitletakse teist tuntud kirjandusklassikut, William Shakespeare’i, Taani kultuuriruumis. Nimelt on Helsingøri sadamalinnas asuv 1420. aastast pärit Kronborgi loss tuntud kui “Hamleti” loss. Kaunis loss on hästi säilinud ning turistidele mõeldud lisandused on sinna osavalt integreeritud. Kronborgi lossi kontseptsioon tundus olevat jääda pigem väärikaks ja distantseerituks. Väikest kivitahvlit Shakespeare’i portreega märkasime alles siis, kui meie vastuvõtja sellele eraldi tähelepanu juhtis. Meid tervitas staatiline ekspositsioon, “vanad head” eraldusköied ning ettevaatusele manitsev õhkkond. Üsna vähestes punktides lubati mõningal määral interaktiivsust. Ei üllatatud tehnoloogiliste trikkidega, mida tänapäeval juba igalt poolt leida võib. Kaasaja kohalolu märkisid ainult ohtrad muuseumipoed, mida kohtas nii lossi sisenemisel kui ka sealt väljumisel ning mis hõivasid märkimisväärse ala. Ent kuigi valikus olid ka mõned paeluvad ja teemakohased meened, siis suurt osa ruumi täitsid hoopis temaatilised Hiinas toodetud mänguasjad, mis valmistasid pigem pettumuse.
Meie vastuvõtt oli samuti pigem traditsiooniline. Piisavalt anti aega kogeda lossi sise- ja välisvaadete ilu ning võimalust järele mõelda selle üle, milline oli lossis vanasti. Sealt saime kinnitust, et selles võib peituda ka kirjanike muuseumide tugevus – need ei ole ülerahvastatud kohad, vaid paigad, mis võimaldavad kirjaniku (ka elu üle laiemalt) rahulikult järele mõelda ja lasta kogemusel settida. Selline asi mõjub üldises ülestimuleerituses värskendavalt.
Mõistagi saime eraldi tuuri selle kohta, kuidas on lossis kohal Hamlet. Saime kogeda n-ö tavakülastajatena, kuidas väga noor, aga vilunud giid mänguliselt näidendiga seotud märgilistesse kohtadesse viis. Erakordselt pönevalt tõi ta välja, kustmaalt jookseb piir päriselt elanud Kroneborgi lossi Hamleti ning Shakespeale loodud fiktsionaalse karakteri vahel. Päriselu ning fikstionaalse vahel balanseerimine on kahtlemata kirjanikele ja kirjandusele pühendatud muuseumide üks suuri väljakutseid ning meie haridustöötajate jaoks oli see giidituur üks suuremaid elamusi – just töömeetodite jälgimise osas: kuidas tuur oli üles ehitatud, kuidas esitatud, milline oli tempo, logistika, kuidas põimiti sisse teadmisi erinevatest valdkondadest jne. Hea näide sellest oli viis, kuidas ajaloolist infot vürtsitati poolkoomiliste infokildudega. Nii kuulsime Hamleti tuuril sapist märkust “teadmatute eelmiste põlvkondade” kohta, kes kuningliku saali vanad filigraansed käsitöö-tapeedid ühtlase tooniga üle olid värvinud, jättes tänapäeva muuseumitöötajad juukseid kitkuma. Tegelikult on selliseid lugusid rääkida ilmselt kõigil ajaloolistel asutustel. Saime seekord külastajana tajuda, et sedasorti infokillu jagamine mõjub “pedagoogiliselt” – paneb külastaja mõtlema ja manitseb ettevaatusele ja austusele ajaloolise materjali suhtes. Samas lubades veidralt muiata.
“Üksikutel hetkedel (näiteks ka muuseumipoes) oli tunda Kronborgi lossis, kuna tegu on äärmiselt suure turismiatraktsiooniga, teatud “konveieri hõngu”. Ilmselt on siin teguriks, et kõneleb väiksest Eestist tulnud külaline ja meie kirjandusele pühendatud muuseumides kogeb valdavalt vaid intiimset õhkkondda. Aga võib-olla kõneleb siin eestlaslik kadedus, sest sellist muinasjutulist lossi, mida ümbritseks vesi ning mida täidaks niivõrd rahvusvahelist publikut kõnetav sisu, meil ju tegelikult ei ole. Võib arvata, et seetõttu peab ka lähenemine olema “universaalsem”. Kuid kokkuvõtteks võib tõdeda, et kõige universaalsem sild on lõppkokkuvõtteks ikka head lood.” Annika Oras, Kalevipoja muuseum
”Võrreldes Anderseni muuseumiga täiesti teistsugune kogemus. Saime kinnitust, et inimeste juhendatud giidituuridel on tänapäeva digitaalses maailmas jätkuvalt ülioluline roll. Inimlik aspekt jääb peale: giidilt saab otse küsimusi esitada ning temaga erinavid teemasid arutada. Saime kinnitust, et hea lugude jutustamise oskustega giid ja haridustöö tegija on muuseumis võtmetegelaseks.” Merit Karise, Aavikute muuseum
“Taani muuseumide väljapanekuid iseloomustab suurem vabadus ja iseavastamisvõimalus, mis ei lämmata külastajaid info üleküllusega, vaid julgustab neid ise looma seoseid ja mälusildu. Oma tempo eest vastutamine on äärmiselt oluline tänapäeva muuseumikülastajale, kes pigem püüab kvantiteeti, kui kvaliteeti.” Elmar Trink, Koidula muuseum
Käimata ei jäänud ka eesti kirjanduse jalajälgedes: Vesterbrogade tänaval kuus aastat elanud Eduard Vilde “mail”. Just sel tänaval elades kirjutas Vilde eesti kirjandusklassikaks kujunenud „Mäeküla piimamehe“ ja „Pisuhänna“. Samuti saime käia kirjanduslikult olulises Nyhavn’i sadamas, kus H. C. Andersen kirjutas oma kuulsad muinasjutud „Väike Klaus ja suur Klaus“, „Printsess herneteral“ ja „Hoiukarp“.
Kokkuvõttes said eesti kirjanike muuseumide töötajad, kes kahe töögrupina Taanis õpireisil töövarjutamas käisid, ohtralt mõtteid “kivistunud” klassikute kaasaegseks eksponeerimiseks ning viisides, kuidas kirjandusklassikat siduda meie praeguse kultuuri, haridustöö ning vaimse tervise teemadega.
